Kuidas tööturupoliitika ja kliimakaitse on seotud ning miks struktuurimuutused ei toimi praegusel ajal nii, nagu seni on olnud.
Johannes Kopf on PESi võrgustiku esimees ja Austria riikliku tööhõivetalituse AMS tegevdirektor. See artikkel kajastab autori isiklikku arvamust.
Küsimus, kuidas me oma kliimat päästa soovime, on juba poliitiliselt otsustatud. Me ei muuda end ka majanduskasvu järgseks ühiskonnaks, et peatada globaalne soojenemine, ega ela homme Christian Felberi ühises heas majanduses. USA valitsusprogramm New Green Deal ja Von der Leyeni Euroopa Green Deal, nagu ka ÜRO kokkulepitud säästva arengu eesmärgid, taotlevad rohelise majanduskasvu eesmärki. Samal ajal peaksid keskkonnauuendused võimaldama täielikult lahendada enam kui 100 aastat kestnud konflikti majanduskasvu eesmärkide ja keskkonnakaitse vahel. Ja tegelikult pakuvad paljud huvitavad mudeli arvutused usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et piisavate tehnoloogiliste uuenduste abil on võimalik toorainet ja energiatõhusust suurendada, kuid on võimalik saavutada isegi langev keskkonnareostuse tase samaaegselt suureneva majanduskasvuga.
Need on lootusrikkad prognoosid, mida poliitikud kasutavad oma praeguste reformide aluseks. Kuna on aga ka olulisi eriarvamusi ja tulevik on oma olemuselt ebakindel, on mõttekas mitte loota üksnes tehnoloogilise innovatsiooni jõule, vaid ka sotsiaalsete uuenduste edendamisele. Ühe või kaks ühise hea majanduse toetajate ideed saab siin kõige kasumlikumalt laenata, olgu see näiteks konkreetsete ressursside ühine kasutamine või keskkonnasõbralikuma käitumise edendamine, näiteks tarbimine või liikuvus.
Puhtalt tööhõivepoliitika seisukohast ei karda ma tööturuhalduse organisatsiooni juhina ei kliimamuutusi ega võitlust selle vastu:
Võitlus kliimamuutuse
Tuleviku jaoks sobiva Euroopa investeerimiskavaga on Euroopa Komisjon teatanud kavatsusest järgmise kümne aasta jooksul mobiliseerida kliimaga seotud projektidesse üle triljoni euro avaliku ja erasektori investeeringuid. Rohkem kui 10 miljardit eurot aastas loob terve rea täiendavaid töökohti. Uutel erialadel ei saa oodata mitte ainult tugevat kasvu, vaid ka klassikaliste elukutsete, näiteks torulukkseppade või päikesetehnikute, tohutut kasvu. Nagu näiteks hiljuti ütles Viinis asuvate loodusvarade ja bioteaduste ülikooli säästva majandusarengu instituudist Christian Mikovits, peate riikliku eesmärgi saavutamiseks paigaldama ainuüksi Austriasse 100 päikeseenergiasüsteemi päevas. 400. aastaks kogu elektrienergia taastuvast energiast saamiseks ainult katustel.
Kliimamuutustega kohanemine
Üks töökohti loov mootor, mis on minu arvates vähemalt sama suur ja mis juba praegu töötab, on kliimamuutustega kohanemine. Sest nagunii on juba kuumem. Seetõttu peavad näiteks linnad olema kaetud rohelusega; soojustatud majad; kogutud vihmavesi; varjutusega vanadekodud, haiglad ja koolid; välditud looduslikud ohud; ja istutatud rohkem kliimaga kokkusobivaid puid.
Nii et kokkuvõttes tuleb juurde uusi ja uusi töid.
Vaatamata sellele enesekindlusele jääb minu mureks poliitikute vajalik julgus.
Alates industrialiseerimisest on toimunud mitu põhimõtteliste struktuurimuutuste perioodi, nagu see on praegu vajalik seoses kliimakaitsega. Vene majandusteadlane Nikolai Dmitrijevitš Kondratjev kirjeldas seda 1926. aastal oma pikkade lainete teoorias. Teooria, mille Schumpeter arendas hiljem edasi, näitab, et fundamentaalsed tehnilised uuendused on viinud majanduse, tootmise ja tööturu ulatuslike radikaalsete muutusteni iga 40–60 aasta järel. Kondratijevi viie laine, mis on hiljem nimetatud nende avastaja järgi, põhjustatud lained põhjustasid 5. aastast (statsionaarset) aurumasinat, raudteed, elektrit ja keemiat, autot ja infotehnoloogiat.
Mainitud uuendused muutsid peaaegu kõike ja käivitasid tohutu majanduskasvu paljude uute töökohtadega. Samal ajal kaotas aga tohutu hulk inimesi oma olemasoleva töö. See algas kudujate poolt, kes valmistasid materjale kodutöölistena, kes olid aurujõuliste kangastelgede tõttu ootamatult tuhandetes tööta. Hilisemad kutsikad, kinomuusikud, kommutaatoritüdruk ja masinakirjutajad kaotasid töö, kui nimetada vaid mõnda neist, keda see puudutas.
Alati oli keeruline, osalt ka võimatu, tehnoloogiliste muutuste tõttu töötuks jäänud inimesi ümber õpetada täiesti uutele nõudlikele ametitele. Siiani on see tänapäevase tööturupoliitika väga oluline põhiülesanne ja seetõttu on meil palju kogemusi näiteks Austrias töötava tööjõu sihtasutuse mudeliga, mis on Euroopale eeskujulik ja millel on olnud selgelt tõestatavad õnnestumised.
Sellest tulenevalt oleks loomulik näha kliimamuutuste vastast võitlust ja riigi tohutute toetuste käivitatud investeeringuid uue Kondratievi lainena ja tulevikku täis lootust vaadata. Mis on juba viis korda üsna hästi läinud, läheb ilmselt ka kuuendat korda.
Ja siiski on see järeldus minu arvates liiga lihtne. Kõigi varasemate mainitud tööturul toimunud oluliste muutuste põhjuseks olid uuendused, mida ei saanud tagasi hoida, kuna neil olid eelised inimestele eraldi. “Pikad lained” kestsid vastavalt 40–60 aastat.
Seekord on aga kolm asja põhimõtteliselt erinevad.
Esiteks: meil pole oma kliima päästmiseks 40–60 aastat.
Teiseks: üksikisik peab sageli mitte ainult eelistama ühiskondlikke eeliseid isikliku eelise asemel, vaid sageli isegi sunnitud leppima isiklike piirangutega.
Kolmandaks: muutuste ajendiks ei saa seekord olla tehnoloogilise innovatsiooni individuaalne eelis, vaid see peab olema seadusandja näol poliitika. Nimelt ei piisa üksnes elektriautode subsideerimisest, näiteks peab seadusandja ka sisepõlemismootoriga autode kasutamise palju kallimaks tegema või isegi keelama selliste uute sõidukite müügi lähemas tulevikus. Eeldatavasti ei piisa sellest, kui muuta maksud Euroopa lisalendudega märkimisväärselt kallimaks, eeldatavasti kogevad nad mingil hetkel ka piiranguid, näiteks lühiliinidel, kuna õlikütusel töötavad küttesüsteemid pole uutes hoonetes enam lubatud.
Sellised tulevikuks vajalikud meetmed maksavad praegusel ajal siiski reaalseid töökohti. Elektriautod vajavad vähem hooldust, stjuardessid kaotavad töö, kütte-naftatanker-veoautojuhid muutuvad ülearuseks.
Kõigil neil juhtudel ei tee neid inimesi töötuks mitte tehnoloogiline innovatsioon, vaid poliitikute otsus, kes peavad loomulikult ka selle eest vastutama. Ja pole ühtegi teist küsimust, milles poliitikud oleksid sama väljapressitavad, nagu töökohtade kaitse. Samal ajal peavad ka poliitikud hoolitsema selle eest, et ühiskond toetaks vajalikke õiguslikke piiranguid. Kui kiiresti näitab poliitiline opositsioon solidaarsust näiteks koondamisega ähvardatud söekaevuritega, on praegu tunnistajaks Brandenburgis, kus on toimunud tohutu kiik AfD-sse (paremäärmuslik partei) ka ametiühingu liikmete seas, sest söeväljad ähvardab sulgemine.
See tähendab seega: kliimakaitse on samaaegselt ja põhiliselt tööturupoliitika. Vastuseid on vaja kõigile neile, kes võivad ühiskonna vajadustega nõustuda, kuid kes tahavad teada, et nende isiklik eluolukord on turvaline. Poliitikutel, kes seda konteksti ei mõista ega kuula, ei ole kunagi julgust vajalike drastiliste kliimakaitsemeetmete rakendamiseks ega suudeta seda kaitsta.
PS. Selle artikli lühem versioon on saksa keeles avaldatud ka Austria ajalehes DER STANDARD.
Jäta vastus